And bury me in all my favourite colours

LITHIUM (Cause today I found my friends - they´re in my head)

Ma ei ole nii-nii ammu kirjutanud ja ausalt öeldes pole ma isegi oma blogile mõelnud. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul on selle jaoks liiga kiire olnud. Ma lihtsalt arvan, et pole mõtet mingit jama kirjutada, kui miskit öelda pole.

Aga ometi olen ma siin, sest aasta hakkab lõppema ja aeg oleks nagu kokkuvõtteid teha või miskit.

No mis siis 2011 juhtunud on? Polegi nagu midagi.

Suureks hakkame saama. Muud midagi. Mulle tundub, et alles mängisime vanade klassikaaslastega koos "seinalätsu" ja muud taolist ja nüüd on mõnel juba laps või...

Käisin eile Vivaldi "Aastaaegu" kuulamas Estonias. Kui väga ma ka ei proovinud silmi kinni panna ja lihtsalt kuulata, ei õnnestunud see mul teps mitte. Mul on raske kuidagi aega maha võtta ja lihtsalt OLLA ilma mõtlemata ja olukorda analüüsimata jne jne. Mis on tegelikult üsna jama, sest selline oskus võiks ikka olla. Aga ma usun sellesse ka, et kui kehal on puhkust vaja, siis ta selle ka välja võtab (minul näiteks peavalude näol).

Ja peavaludest rääkides - no ma ei tea. See ikka pole päris normaalne enam. Aga ma olen liiga laisk ka, et midagi teha või kuhugi kontrolli minna. Eesti tervishoiusüsteem pole mingi eriline pärl ka, kui minult küsida, sest perearstivahetus võtab roppu moodi aega ja ega ma tegelikult ei tea ka hetkel, kes siis mu perearst täpselt on.

Midagi siis koolist ka. Ma ei olegi vist kirjutanud veel oma selle aasta valikaineid. Võtsin Biokeemia II, Joonestamine II ja Arhitektuuri alused(kuhu ma küll esimesel poolaastal jõudsin vaid ühe korra, kuna langeb Draama tunniga kokku). Järgmisest poolaastast üritan siis kuidagi ühtlasemalt jaotada neid aineid. Ning kui ma eelmisel aastal kirjutasin, et tunnikella asemel on mingi egiptuse mulin, siis see aasta on selleks kuke kiremine.:):):):):):):)

Oooo, ja üks mega vinge internetilehekülg on karaokeparty.com, kuhu kõik-kõik tehke kindlasti kasutajad ja hakake usinasti välismaalastega battleid tegema. Uba siis selles, et laulad oma läpaka-või-muidu-mikrisse, arvuti kalkuleerib välja, kui palju noote sa pihta laulad ja reaalajas näitab seda sulle. Minu naabrid juba ilmselt vihkavad mind selle lehekülje pärast, sest siin käib üks igavene lõõritamine üsna tihti.

Aga okei, nõud vaja pesta!

ja sõnu pole vajagi

WAKE ME UP WHEN SEPTEMBER ENDS (here comes the rain again)

Istusin eile oma magamistoa voodil ja kuulasin, kuidas linn rõkkas purjus vene noorte mölinast. Jaanipäev ju. Mind huvitab väga, kas need noored (ja ma ei pea silmas ainult vene noori, sama küsimuse võiks esitada ka eesti noortele) teavad, MIDA nad tähistavad? Kas sina, kallis sõber, tead, mida sina eile tähistasid?

Kui silmakirjalik, kas pole.

Ütlen ausalt, et ma olen praegu väga väsinud. Asi ei ole unetutes öödes ja liiga vara ärgatud hommikutes, vaid emotsionaalses väsimuses. Ma proovin kogu hingest, et teha palju, jõuda palju ja olla rõõmsameelne, aga väsimus on meeletu.

RUNNING IN CIRCLES (coming back as we are)

Mõtlesin, et kirjutan ka veel natuke mandliopist, sest enne minekut netis teiste kogemusi otsides ei leidnud ma neid just palju. Ehk on kellelegi abiks. Esimene soovitus, mida ma anda tahan, on see, et kui teid hiljem antibiootikumikuurile määratakse (mis juhtus minuga), siis paluge oma rohud tableti kujul. Minule kirjutati välja pulber, mille pidi poole klaasi veega ära segama ja siis alla neelama. Põhjuseks see, et tabletti „ei saa neelata“. Aga tegelikult on lugu nii, et palju lihtsam on neelata alla üks tablett ühe sõõmu veega (kusjuures valuvaigistid olid mul tabletikujul, seega loogika puudub täiesti) kui pool klaasi mingit rämedat kriidivett millesse on lõhnaks tilk roiskund piima pandud. Ehk siis: see pulbrivesi ajas mind konkreetselt iiveldama. Pidin seda jooma 10 päeva, aga lõpetasin omavoliliselt seitsmenda päeva peal ära, sest ma oksendasin iga kord pärast selle joomist. Oksendamine aga teadupärast on pärast oppi vastunäidustatud. Ja ärge öelge, et ma ei proovinud... lamasin voodis, käsi suu ees... proovisin kannatada vähemalt tunni, et midagi ikka mõjuda jõuaks. Aga kahjuks on minu inimmõistusel ja taluvusel ka piirid ja iga päev iiveldada ei ole üldse tore.

Teiseks – kui juhtub, et teil juba vahetult pärast oppi iiveldab, siis ärge kartke arstilt iiveldusvastast retsepti küsida. Mina mõtlesin, et ah, küll ma hakkama saan, aga ei. Ausalt, nädal aega järjest oma magu välja oksendada (sest ega ma väga midagi süüa ei saanud) pole mõnus.

Kolmas tähtis punkt: vaniljejäätise kõrvale varuge endale PALJU mahlajääd. Eks see on individuaalne, aga mina näiteks koorejäätist süüa ei saanud. Läks suus paksuks ja imalaks ja alla neelata ei suutnud. Seevastu mahlapulki hakkasin neelama „trikiga“ ehk siis õppisin oma kurku kasutama nii, et läbinäritud jää jäi mõneks ajaks kattude peale ja leevendas selle külmaga valu.

Ning kui hästi te end ka ei tunneks, ei ole hea mõte rääkida. Tõesti ei ole. Mina helistasin juba vahetult pärast oppi emale, et öelda, et kõik korras, aga see ei ole hea. Ka hiljem rääkisin vist „liiga palju“, sest üks hetk oli kurk lihtsalt nii läbi pingutusest et... oh jah.
Ühesõnaga, kui te arvate, et halvim on läbi – siis oodakeJ Läheb hullemaks. Kõige jubedamad päevad olid mul ilmselt 11-12 päev, kus ma tõesti olingi vait ja mõtlesin pikalt, kas olla või mitte olla.

Ja veel üks väike nipp õpilastele: kui teil võimalust on, tehke oma kontrolltöid ette, õppige ette! Võite ju arvata, et kodus haige olles aega küll, aga uskuge mind, õppimine on taastumise ajal viimane, millele te mõtlete. Seega tehke võimalikult palju ette!

Teine asi, millest ma küll oma blogis juba mitu korda rääkinud olen, aga mida ma ei väsi üle rääkimast, on VIISAKUS VIISAKUS VIISAKUS. See on mulle südamelähedane teema, sest puutun palju kokku inimestega, kes sellest midagi kuulnud pole. Mul on lihtsalt häbi... teie pärast.

Ning ausus ja otsekohesus J
Ma olen „seda usku“, et kui mulle midagi ei meeldi, siis ütlen selle ka välja, mitte ei aruta seda kellegi kolmanda isikuga hiljem. Seega kallis sõber (või mitte), kes sa seda lugema juhtud... Palun niipalju austust, et sa ütled otse näkku... Vahva on ju küll oma kinnises blogis kiruda või 5 meetrit eemal sõbrannadega sosistada, aga püüa mõista, et seni, kuni sa ei tule ja oma väikeses hinges asuvatest probleemidest ei räägi, ei leia sa ka lahendust. Ning alati tasub meeles pidada, et kõik, mis sa teed, tuleb sulle endale ka tagasi.

Vaata enda hinge ja küsi, kas oled tõesti käitunud õigesti?

tsau

Eile oli siis mu kauaoodatud mandlioperatsioon. Olen elus. Poole kaheksaks pidin minema haiglasse. Olin üsna närvis vist, sest rapsisin oma saapaluku katki:D Passisin siis palatis, ootasin oma järge... veidi enne 12 tuldi ja öeldi, et minek, pidin panema mingi jõlesinise ürbi selga ja voodisse ronima. Siis kärutati mind palatist välja, pandi pähe võrkmüts, jalga sokid, peale teine tekk... pärast seda, kui olin opilauale roninud, pandi rinda südamejälgimispadjakesed, näpu otsa klamber, veeni kanüül ja seoti käed-jalad laua külge kinni. Muideks, taustaks mängis ülimõnus muusika, seega hirmu kui sellist küll ei olnud. Tädikesed ümber olid ka toredad. Mõne aja pärast tuli laua juurde narkoosiarst... küsisin, et millal ma siis magama jään, aga siitkohalt minu mälestused kaheks tunniks lõppevad, sest vastust ma enam ei kuulnud. Nägin mingit ülivinget unenägu ka, aga kahjuks see enam praegu meeles ei ole. Ärkamine ei olnud tore. Seesama narkoosiarst, lühike kiilakas mees, laulis mu nime.. olin ärkvel, aga ei saanud ennast liigutada, sest ma olin ju kinni seotud (ja ausalt öeldes oli isegi näpu liigutamine raske).. rääkida ka ei saanud, sest mulle oli miskine poolemeetrine toru kurku surutud. Keegi tarkpea hakkas siis karjuma hapnikumaski järgi, mina aga tahtsin kogu hingest sülitada (mida ma ka tegin, kohe kui toru ära võeti) ja seejärel langesin ma vist jälle minestusse, sest seda, kuidas ma oma voodisse sattusin ma enam ei tea. Ärkasin jälgimispalatis, endiselt oli kurk väga valus. Seal ma ärkasin-jäin magama-ärkasin-jäin magama lugematu arv kordi ja oma palatisse mind tagasi kärutatigi. Tilguti alla. Süda oli ülipaha, oleksin tahtnud oksendada, aga see keelati ära. Sülitasin suutäite kaupa verd. Helistasin emale, saatsin sõnumeid... mille kirjutamist ma tagantjärgi ei mäleta. Sain valuvaigistava süsti, iiveldusevastase süsti ja proovisin edasi magada.

Ja oh seda rõõmu, kui ma õhtul oma esimese lonksu külma kummeliteed võtsin...

Aga kurk näeb välja kohutav, kurgunibu on oma tavalisest suurusest 3 korda suurem ja ripub keele peal... seal, kus olid kunagi mandlid, on nüüd lihtsalt mingid... sakid:D

Aga hea on kodus olla:) Ja valuvaigistite mõjul saan ma ehk hakkama ka:)

Ja kui minu praegune kirjutis tundub mitte-minulik ja kergelt öeldes pentsik, siis andke andeks, aga ma olen endiselt veidi uimane.

PS! mu hääl on kohutav

NOTHING ELSE MATTERS (Trust I seek)

Minu naks-naks kurgumandlite operatsioonini on jäänud täpselt kuraditosin päevi, ja ma ei suuda ära oodata! Pärast aastatepikkust ootamist saan ma LÕPUKS normaalselt elada. Nüüd jääb ainult veel loota, et ma haigeks ei jää või midagi sellist, sest tavaliselt on see ikka nii... et kui ma midagi väga ootan ja tahan, siis ootuseks ja tahteks see vaid jääbki.

Ja ma ei tea, äkki kedagi huvitab minu elu-olu ka...

Kõigepealt pean oma rahulolematuse oravate peal välja elama, sest kujutate ette, nendel meeldib minu (sisemiste) aknalaudade peal kakal käia. Just nii. Tulevad aknast sisse, teevad oma häda aknalauale, tantsivad aknalaua all istuva suure mängukaru peal sõjatantsu ja põgenevad kohe, kui ma röökides tuppa jooksen. Ja ma TÕESTI ei saa aknaid kinni hoida, sest siin on saun isegi siis, kui kõik 3 akent ja rõduuks lahti on.

Teiseks: Kui ma müüris olles kirjutasin, et mul on probleeme naabritega, siis pean oma sõnad tagasi võtma. See, mis seal oli, on praeguse kõrval köki-möki. Magamistoa seina taga elab paarike, kellele meeldib hirmus lärmakalt oma asju ajada ja vahel napsuse peaga möirata nagu... keskmise võimsusega buldooser. Pean tunnistama, et ma ei ole eriti vaimustunud, kui ma ärkan kell 3 öösel üles, sest mul on tunne, et kohe kohe jookseb keegi läbi seina lihtsalt selleks, et... nojah, ma ei tea milleks. Aga jube on küll.

See selleks... aga alumine naaber... juhtus ükskord selline vahva lugu, et kuulasime head muusikat, (proovisime) kitarri kaasa mängida ja laulda kah... Mõne aja pärast oli tungiv uksekell. Mina, vana argpüks ise, jooksin magamistuppa peitu ja korterikaaslane, kes on üks igavesti julge eesti inimene, läks uksele vastu. Mis seals ikka, naaber ütles, et kui ta veel meie bassi kuulama peab, tuleb ta järgmine kord kurikaga. Keerasime basskõlari nulli ja loobusime normaalselt muusikat kuulamast, lootuses, et siis kõik korras on.

Aga tutkit...
Eelmine laupäev siis mõtlesin, et olen ka tubli ja teen miskit head lõunasöögiks. Asusin siis kanaliha vasardama ja oh seda imet, tungiv uksekell. Uksel jälle seesama karvane mees, dressipükstes, ise tige nagu tikker. Teda häirib kopsimine, tema tahab magada (kellakene võis siis nüüd uue aja järgi olla kuskil pool üks päeval) ja et meie segame teda. Roppusi tuli maa ja ilm. Aga minul viskas kah kopsu üle maksa... Pärast seda, kui ta tõi fantastilise näite sellest, kuidas tema iga kord kõvemat häält tehes hoiatab oma naabreid koridori ülesriputatud sildi näol (ei no vabandage väga, ma ju ei saa kleepida koridori seini silte täis iga kord, kui mul tuleb tuju kanarulle teha) naersin ma ta lihtsalt välja. Mina ju ei käi inisemas iga kord, kui tema oma naise peale karjub või midagi väga valjult seletada püüab.

Minu eelmine jutt vist tõestas nüüd ära ka, et ega mul tegelikult midagi väga põnevat siin ei toimu.

Teile, kes te saate oma muusikat nautida bassiga - mina proovin lihtsalt oma väikeses peakeses ette kujutada, kui mõnus see oleks